Intervjuu Tiiu Uuskülaga

Avaldame Kadrina vallalehe Kodukant võrguväljaandes ilmunud intervjuu. Vastas Kadrina Keskkooli 5. lennu vilistlane Tiiu Uusküla (neiupõlves Kruusvald).

Neeruti Seltsi juhtides - intervjuu Tiiu Uuskülaga

Küsis Madlen Siniallik, Kadrina Keskkooli meediaõppur

Tiiu Uusküla nägu on Kadrinas tuntud vist kõigile - seda tänu Neeruti Seltsile. Olnud aastaid Seltsi juhatuses, on tal rääkida palju nii Seltsist ja selle tegevustest kui ka Kadrinast ja selle ümbrusest.

Tiiu Uusküla

Mida tähendab Kadrina teile?

Kadrina tähendab minule kõike, mida võib üks planeedil Maa asuv koht inimesele tähendada. Siin elasid minu vanemad päris pikalt enne minu sündimist, siin mina sündisin ja ma olen kasvatatud niimoodi, et ma kohe ei taha siit kaugele minna ega ära olla. Sellepärast ma olengi siin, oma sünnikodus, loodetavasti päris lõpuni välja.

Kadrina on olnud minu silme all kõik need varsti 68 aastat, millal ma teda märkama hakkasin. Mul on mälestusi 2-3 aastasest peale ja Kadrina tähendab mulle seepärast väga palju. Kuna ma siin elasin, siis pidin ma siin ka koolis käima. Kooli kasvu tasandil on mul võrdlusvõimalus olemas, seda oma kooliaja algusest lõpuni, edasi minu koolilõpust - tuleval aastal saab 50 aastat lõpetamisest - kuni tänaseni ja see areng on olnud kohutavalt palju suurem. Mind on ka kooli vilistlaskogusse valitud ja jõudumööda oleme kooli ajalugu väärtustanud. Kui kool sai sada aastat vanaks, 2002. aastal, siis oli minul õnn kokku panna mälestusteraamat. Tagasiside, nii professionaalide kui lihtsalt kooli endiste õpilaste poolt, on olnud väga positiivne.

Teoorias peaks olema iga kodupaik igale inimesele tähtis, kuid ma ei pane pahaks, kui mõned inimesed väga palju ringi liiguvad. Neil on mitmeid kodupaiku ja need ikka nii armsaks ei saa. Aga siin - kõik tasandid, mis Kadrinasse puutuvad, on mul silme ees ammustest aegadest tänaseni ja see kõik on minu arvates väga kena olnud. Kahtlemata, kui inimene kuskil lühemat aega elab, siis ta nii põhjalikku ülevaadet ei oma. Niisugune suhe on minul Kadrinasse ja ükskord, kui tuleb aeg, on mul tõesti kahju siit lahkuda.

Kuidas tekkis teil huvi Neeruti Seltsi vastu?

Neeruti Selts loodi 2001. aasta sügisel kaheksa asutajaliikme poolt. Selle seltsi looja oli üks väga karismaatiline isik, Enn Loik, kes on Neeruti lähistelt pärit ja aastakümneid tegelnud Neeruti maastikukaitsealaga. Tema elutöö oligi vanemas eas Neeruti Selts ellu kutsuda.

Mind kutsuti sinna kuu-paar hiljem, kui hakati kaheksale liikmele inimesi juurde kutsuma. Alles siis me hakkasime teada saama, mis see selts on. Praegu ei ole selts enam päris see, mis ta alguses oli, kuid ta jätkab neid põhimõtteid. Suurt mõtlemist ei olnud, sest koheselt oli tunda, et juba nimi kohustab - Neeruti Selts, tähendab, tegevus on suunatud loodusele. Minu vanus oli juba nii suur, et aktiivseid tegevusi oli juba maha raputatud terve hulk ja tundus, et seal seltskonnas on huvitav käia. Ega ma siis ju ei teadnud, et ma nii aktiivseks saan.

Neeruti Selts alustas Suurbritannia suursaatkonna rahalisel toel, anti välja terve rida esimesi toimetisi, mida me nimetame sarjaks A-5. Tänaseks on neid välja antud 43 tükki. Neis olid teemad, mis olid oma väljaandmisaega oodanud juba aastaid. Põhiautorid olid seltsi liikmed, kirjutati teemadel geograafilisest-geoloogilisest ja koduuurimuslikust aspektist. Need pisikesesed broðüürid hakkasid rahva hulgas levima ja selts hakkas endast märku andma. Rahvamajas tekkis väike staap.

2003. aasta teisel aprillil Enn Loik haigestumise tagajärjel suri. Seltsi ohjad oli vaja kuidagi üle võtta, sest selts oleks muidu hääbunud. Tolleks ajaks oli selts paisunud juba umbes 55 liikmeliseks ning mind valiti juhatusse. Tol hetkel ma mõtlesin muidugi, et olen seal ajutiselt, sest on nooremat rahvast küll, kes seda siis edasi veab, aga nii ei läinud. Ma saan aru, neil, kes on tõeliselt töövõimelised ja tööl veel käivad, ei ole oma põhitöö kõrvalt aega, sest seltsi juhtimine on võrdväärne asutuse juhtimisega. Ma olen küll püüdnud ühele või teisele selgeks teha, kuidas see peaks käima ja kuidas ma olen ta üles ehitanud. Eks ma siis nii kaua, kui jaksan, pean seda edasi juhtima.

Kuidas on Selts arenenud?

2014 septembris sai selts 13aastaseks ja meil on 82 liiget. 14 aastat mitmekesist tegevust väljendub suures hulgas avatud üritustes - loodusretked, loodusõpitoad, kodulooõpitoad. Muide, kodulooõpitoad on alles kolmandat aastat meil liidetud tegevustesse. Traditsiooniks on saanud kevadised ja sügisesed jalgrattaretked, suviti viiakse ellu mitmepäevaseid loodusretki kaugematesse paikadesse. Informatsioon liigub meil veebikodulehel, Kadrina vallalehe Kodukant ja avalike kuulutuste kaudu. Seltsi tegevus toimub ja areneb väljakujunenud tegevusvaldkonniti ja täiesti vabatahtlikkuse alusel.

Aastast 2007 on meil arengukava, mida on kaks korda täiendatud. Viimati lisandus sinna loodustoa kontseptsioon. Me asume nüüd endises Kadrina tuletõrjedepoo majas, mille rekonstrueerimine toimus PRIA rahalisel toel kahe projektietapi alusel, kolmas etapp ootab veel paremaid aegu. Loodustoa loomine seal majas andis uue hingamise - enne seda korraldas selts näitusi sõprade pinnal, kas rahvamajas või mitu korda ka raamatukogus. Nüüd, olles üles ehitanud loodustoa, on meil seal mitmeid näitusi, nii koduloolisi kui ka loodust käsitlevaid. On püsinäitus. See on võimaldanud meil luua kooliga sidemeid loodustundide näol. Head sõbrad jahimehed kinkisid sinna meile eksponaate - topiseid ehk kaavikuid. Praegune näitus kannab nimetust "Märka märke looduses".

Nagu rääkisin, alustasime A-5 toimetuste sarjaga. See sari on edasi arenenud, kuid me ei ole paar aastat vihikuid trükkinud, vaid oleme audio-video plaatidena teinud. On valmis Kadrina ajalugu käsitlev "Viitna teed ja Viru tänavat mööda Kadrina raudteejaamani". Seal vaatame mõlemale poole tänavat, millised hooned olid seal enne, mis on seal nüüd ja mis me nende kohta teame. Samasugune peaks valmima ka "Tapa teed mööda raudteeni". Vanad fotod on suuresti abiks.

Milline on teie roll Neeruti Seltsis?

Mind on seitsmeliikmelise juhatuse poolt valitud juhatuse esimeheks. Roll on olnud juba aastaid selline, et pean kogu dokumentatsiooni, kogu asjaajamist ja kogu süsteemi, mille me oleme üles ehitanud, järje peal. Igal kevadel me mõtleme läbi järgmise aasta tegevuse. Paneme kirja, mis tegevused toimuvad: loodustoa tegevused, pikad loodusretked, õpitoad, huvireisid, õpilasprojektid ja veel väikesed asjad, kaks korda aastas üldkoosolek. Kuna Põhikiri näeb ette, et kõik rahataotlused, tegevuskavad ja muu peab üldkoosolek kinnitama, oleme Seltsi sünnipäeval, 17. septembril, alati üldkoosoleku pidanud. Teine üldkoosolek on märtsikuu lõpupäevil, siis me kinnitame eelmise aasta raamatupidamise aruande.

Konkreetse tegevuskava paneme pooleks aastaks kokku ja meil on välja kujunenud nii, et iga kuu esimene laupäev on pikk loodusretk. Teine laupäev on loodusõpituba, mis toimub ruumisiseselt praeguses loodustoas. Kolmas laupäev on kodulooõpituba.

Peale selle on kaks korda aastas huviretk ja suvine mitmepäevane loodusretk, kui on rahalist tuge LEADER-meetmetest. On käidud Paukjärvel, Ida-Virumaal, Peipsi ääres, tänavu suvel käidi Paganamaal. Kolmel retkel olid isegi jalgrattad kaasa võetud. Buss viis inimesed kohale, jalgratastega oldi looduses. Pikkadel huvireisidel on osavõtjate kontingent püsiv, osa rahvast meil on väga tubli ja tragi ning nemad suudavad osaleda nii jalgratastel kui ka jalgsi. Natukene vähem võimekas kontingent tuleb meelsasti huvireisile, sõidab bussiga kaasa, käib muuseumides. Ja siis on niisugune kontingent, kes tuleb ainult sooja ilusasse valgesse tuppa ümber laua istuma - see on õpitubadesse. Kuulame mõnda välisesinejat loodusteemadel või koduloo teemadel. Kohustust millestki osa võtta ei ole, kuid hea meelega võtavad paljud, kellel on aega ja tahtmist, ikka osa. Aasta lõpus olen teinud nö top 10-t, kes kõige rohkem on osa võtnud. On selliseid inimesi, kes 99% kõigist üritustest osaleb, mõni on võtnud osa mõnest üritusest kuni üheni välja. On ka nii, et keegi on küll liige, aga ta ei võta osa, on toetajaliige - maksab rõõmsalt oma aastamaksu ja on asjadega kursis, aga ise ei leia aega või tahtmist tegevustest osa võtta.

Kui aktiivselt osalete teie seltsi tegevuses?

Pean ikka osa võtma tegevuste kavandamisest ja enamasti ise ka kohal olema. Ainuke, milles mina kohal ei ole, on pikad loodusretked - ma ei ole nii hea liikuja, et ma pikkadel loodusretkedel kaasas käiksin. Kõik tubased üritused pean ma olema veel tund enne kohal, kohvid ja teed keetma, toa sättima-koristama, näitused üles seadma. Muidugi on mul ka tublid abilised seltsi liikmete näol.

Tänavu sügisel tegime lähiretki - nimetasime need koduradade retkedeks. Käisime kahel laupäeval jõe ääres padrikus kõndimas. Maanteest kuni raudteeni on jõgi umbe kasvanud, ääred koledad. Sellest kirjutasin ma ka ühe loo, Kadrina valla kodulehelt võib seda näha, pealkirjaks "Suur mure Loobu jõega". Me oleme teinud loodusretki ka mööda Kadrina lumiseid tänavaid. Vaatasime vanu maju ja rääkisime nendest. Kunagi ammu käisime ka mitmes suunas mööda tänavaid suvisel ajal.

Nagu me projekte kirjutades oleme sunnitud end paljusõnaliselt kiitma, ütleme, et see on sportlik-kultuuriline tegevus - ikka selleks, et inimene tuleks liikuma ja saaks ka emotsioone ning uusi teadmisi. Eks see motiveerib liituma.

Kas ka noored on Neeruti Seltsi oodatud?

Noored on igati oodatud ja vahetevahel on ka keegi tulnud, õpetaja Siret Pungaga on meil sidemeid ja tema ikka ärgitab mõningaid tulemisi. Side kooliga on selline, et juba päris algusest peale me hakkasime tegema igakevadisi projekte "Kevadpäev looduses". Me viime Kadrina Keskkooli viiendad klassid päevaks loodusesse. Neid kureerib õpetaja Eve Kanger. Algselt toimusid need Neerutis, siis neljal aastal Viitna maastikukaitsealal ja nüüd oleme uuesti tagasi Neerutisse suundunud. Vahepealsed klassid, kes Viitnal käisid, olid Ökokratiga juba Neerutis käinud, siis tutvustasime Viitnat. Neerutis on tegevad vähemalt kolm Seltsi liiget, retkejuhti, kes moodustavad õpilastest kolm gruppi. Üks retkejuht keskendub näiteks elusloodusele, teine retkejuht ajaloole või seotusele müütide ja muistenditega. Tagasi tulles toimub väike viktoriin, kus on küsimused selle kohta, kus käidi ja mida nähti. Paremad vastajad saavad väiksed auhinnad. Varasematel aastatel keetsime Neerutis iga kord ka lõkke peal ühe vägeva supi.

Kui Viitnal olime, aitasid meid suuresti Seltsi liikmed, Kuusiku loodustalu omanikud - nemad tegid ka supi. Keskne koht oligi Kuusiku loodustalu ja väga hea retkejuht, Saima Gordejeva tegi seltskonnaga selle retke maastikul. Nüüd on niimoodi, et koolist antakse kaasa väike suhoi pajok, nagu öeldi vene keeles sõdurile - seal on saiakesed, morss ja õun. Supi keetmisest me loobusime, muidu oli omaette romantika seal lõkke ääres suppi süüa. Niisugune projekt jookseb tänaseni, sest viiendad klassid kasvavad jälle peale ja lapsed saavad tundma oma kodunurga loodust.

Kooli poolt on lisandunud kevadine õuesõppepäev - õpilasgrupid läbivad mitmeid kontrollpunkte Kadrina sees ja lähimaastikul ja üks punktidest asub Neeruti Seltsi loodustoas. Üks asi, mida alustasime ja jätkame, on loodustund loodustoas. Loodusloo õpetajad käivad oma klassidega loodustoas oma tundi läbi viimas. See peaks jätkuma ja kui nüüd lisandub kodulooline aspekt, siis näiteks käsitöö tundides on ette nähtud muuseumitund. Milleks minna seda kuskile kaugele pidama, kui saame selle teha ka siin oma kohalikku pärandit vaadates. Tütarlaste käsitöös on meil näidata Perenaiste Seltsi käsitööliikide pärandit.

Kooliga on ka muidugi see side, et koolist saime juba algselt, kui meil esimene tuba valmis, vanu toole. Need kloppisime üles, värvisime üle. Tänaseni nii ilusad, kus me muidu oleks istunud.

Te teete koostööd ka Kadrina Keskkooliga, tutvustades õpilastele Kadrina ajalugu, kuidas asi selleni jõudis?

Meie seltsi teenusepakkumine on selline, et kuigi seltsil ei ole mingit palgalist tööjõudu, pole me siiski kellelegi ära öelnud loodusretkejuhi teenusest. Retke "Kultuurilooline Kadrina" olen mina vedanud. Maksimum üks tund Kadrina paikades, mis väärivad vaatamist-näitamist-lahtirääkimist. Kooli juurde kuulub ka kevadine õues kõndimise päev algklassidel, sinna on meid kutsutud rääkima vanadest koolimajadest ja lisaks niisugused teemad, nagu on ajalooõpetajatel.

Keskkooliklassidega kalmistulkäik oli selles kontekstis, et õpi tundma oma kodupaika. Meie Kadrina kalmistul on seda mitmetasandiliselt võimalik vaadata - siin ei ole küll mingeid maailmakuulsusi maetud, aga natuke kuulsaid ikka on, näiteks on baltisaksa aadlike perekonnaplatse. Siis on meil kohalikus kultuuriloos mäletamist väärivaid hauaplatse, näiteks koolijuht Paul Pedisson, kuhu rahvas oma annetustega püstitas mälestusmärgi. Seal on Aleksander Krimm, kauaaegne Kadrina Hariduse Seltsi juht, ja veel mõned teised, näiteks Alviine Pedriks.

Siia on maetud terve rida kooli seisukohast tähtsaid isikuid - endised kooliõpetajad. Kui on kooli tähtpäevad, siis me teame, kuhu küünlaid viia. On olemas veel see põlvkond õpilasi, nagu mina, kes neid õpetajaid mäletab.

Kalmistulkäik tähendaski seda, et tuleb järgmistele põlvkondadele asja edasi näidata ja rääkida. Kui palju ja kui sügavalt suudab järgmine põlvkond haarata seda teemat, aga kalmistu austamist ikka. Kalmistul on ka see tasand, et muinsuskaitse all on kirik ja selle lähiümbrus, peale selle veel kindlad platsid. Seal on hauamonumentide tähiste eredad näidised arhitektuurist, nagu Paul Pedissoni hauasammas on ainukene kubismisugemetega näide siin kalmistul.

Siia satub vahel ka päris võõraid seltskondi, kes pole iial jalga Kadrinasse tõstnud. Nendele tuleb natuke teisiti läheneda, näidata ülevaatlikumalt. Ma alati jaotan Kadrina keskme niimoodi, et tekib nn kultuurikolmnurk - rahvamaja, kool ja kirik. Selle kolmnurga keskel on emakeele ausammas, seda see päris võõras inimene ikka mäletab. Kiriku juures käime, kooli juures ja rahvamaja saab ka kiita. Kui on aega ja tahtmist, läheme läbi raamatukogu kasvõi raudteejaamani.

Samuti oli meil näitus "Endisaegne Kadrina". Osa selle näituse piltidel olevatest hoonetest on need, mida enam olemas polegi. 2002, kui Kadrina vald sai 10 aastat vanaks, tegime kiiresti ka ühe broðüüri, kus on nii, et endisaegne pilt, kuskil 30.ndatest aastatest ja samast objektist 2002. aasta pilt. Siis on muutused näha - mis on ja mis ei ole muutunud.

Lisaks on meil ammu teada nimekiri Kadrina kultuuriloos esinenud kuulsaid nimesid, kui hakkame pastoritest pihta ja ikka edasi ja edasi tuleb neid, Krimmide ja Põldmäedeni välja. Kooliõpilaste põlvkondadele püüame neid nimesid ka rääkida, et nad oleksid meeles, kes olid ajaloos Kadrinaga seotud, see on üks osa sellest kultuuriloost.

Tiiu Uusküla

Sündinud 21.02.1947

Õppinud Kadrina Keskkoolis 1954-1965

Alates 2003 Neeruti Seltsi esimees

Sa oled siin: Avaleht Uudised Inimesed Intervjuu Tiiu Uuskülaga