Intervjuu Kristjan Kallasega

Avaldame Kadrina vallalehe Kodukant võrguväljaandes ilmunud intervjuu Eesti tippbändi trummariga, kes käib Kadrinas noori õpetamas.

Ewert and the Two Dragons laenab oma trummimeest Kadrina Kunstidekoolile

Kuidagi omamoodi armsaks on Kadrina mulle saanud.

Kristjan Kallas on professionaalne trummar, kes on saanud kuulsaks Eesti ühe kuulsaima bändi Ewert and the Two Dragons koosseisus, kuid kõikide tegemiste kõrvalt on tal ka aega ning tahtmist käia Kadrina Kunstidekoolis noortele juba aastaid trummi õpetamas.

Kristjan Kallas

Millal hakkasid Sa tegelema muusikaga ja selle õppimisega?

Trummide taha sattusin ma esimest korda üheksa aastaselt. Mu trummimäng nägi välja selliselt, et suvel pidin ma iga päev tund aega harjutama ja kooli ajal pidin ma käima muusikakooli orkestris. Tõsisemalt hakkasin ma sellega tegelema peale üheksandat klassi aastal 2001 Georg Otsa muusikakoolis.

Isa tahtis mind panna muusikakooli, aga ma ütlesin, et mina sinna ei lähe. Siis hakkas ta mind kodus õpetama ja tõi mulle saksofoni. Vaatasin üks päev aknast, et isa tuleb koju ja mingi kast on kaelas. Noh, siis hakkasime saksofoni õppima ja see kestis nädal aega.

Meil oli kodus üks tuba, mis oli pille täis ja mu isa küsis, et mis pilli sa siis mängida tahad. Ma vaatasin toas ringi ja nurgas oli üks kollane trummikomplekt - mõtlesin, et trummi oleks tore mängida.

Trummimängu õpetas isa, orkestris õppisin nooti ja hakkasin käima ka Põltsamaal toimuvatel puhkpilli ja löökpilli suvelaagrites, mängisin Jõhvi linnaorkestris ning tegin bände. Enne Tallinnasse minektut võtsin aastakese solfedðo eratunde ja läksin Otsa kooli. Klaverit hakkasin ma kodus ise vaikselt klimberdama.

Kuidas Sinu kõrgkooliõpingud välja nägid?

Ma olin ennem käinud puhkpilli ja löökpilli suvelaagrites, mis oli klassikaline rida, sealsed õpetajad uurisid, et mis edasi? Mina vastasin, et Otsa kooli pop-jazz osakond. Selle peale öeldi ei ei ei, mis pop-jazz osakonda, ikka klassika osakonda. Siis astusingi klassika osakonda sisse, eriala õpetajaks Rein Roos ja hakkasin niiöelda nullist minema, sest seal oli vaja ikka ksülofoni, vibrafoni ja marimbat kütta. Aga kõva tööga sain ma väga heaks.

Kuna ma olin trummikomplekti juba mänginud ja huvitusin sellest, siis samal ajal hakkasin ma ka pop-jazz osakonnas kõrvalt kuulajana käima. Seal oli põud, sest paljud olid välja kukkunud. Lõpupoole mängisin ma juba rohkem komplekti ning siis pidin ma valiku tegema. Ma astusin uuesti Otsa kooli, sest sel ajal ei olnud Muusikaakadeemias veel pop-jazz osakonda. Järgmisel aastal see sinna tehti ja ma läksin katsetele, et sisse saada. Mitu aastat ei saanud sisse ja kui ükskord sain, siis oli see jazzivaimustus mul juba üle läinud. Püüdsin seal ikka käia ja õppida, mul oli piinlik, et ma tegelesin sellega ainult nii palju, kui tunni jaoks vaja oli. Selleks ajaks oli mul tekkinud juba kooliväliseid bände ning projekte ja Muusikaakadeemia jäigi pooleli.

Kuidas sai alguse Ewert and the Two Dragons?

Mina ja Erki kohtusime 7. klassis Eesti Noorte Puhkpilliorkestris, Erki mängis metsasarve ja mina tagareas trianglit. Hiljem õppisime ka koos Otsa koolis. Mõnda aega edasi kohtusin ma Ewertiga samuti Otsa koolis. Mingi hetk hakati Eda-Ines Ettile bändi kokku panema ja Erki võeti sinna mängima, seal kohtus ta Ivo Ettiga. Mõne aasta pärast läksin ka mina sinna bändi ja me kolmekesi, mina, Erki ja Ivo, saime aru, et me oleme üks päris hea rütmigrupi tandem.

Mina, Ewert ja Erki elasime mingil hetkel ühes korteris ja me mõtlesime, et peaks nüüd ise mingi asja tegema, sest me olime teinud teistele palju sellist sessioonimuusiku tööd. Ja tegimegi. Täiesti ambitsioonitult läksime mina, Erki ja Ewert 2009. aastal Ewerti suvilasse salvestama mõttega, et vaatame mis saab. Need ideed, mis kohe pähe tulid, need ka salvestasime ja üritasime mingisse vormi valada.

Kas te ootasite bändi luues sellist tähelendu?

Esimese plaadiga ei olnudki mingit tähelendu, aga kui me selle ära salvestasime ja oli vaja esitama hakata, saime aru, et käsi jääb puudu. Loogiline valik oligi Ivo.

Üks lugu teiselt plaadilt, "(In the End) There's Only Love", levis nagu kulutuli, aga ma ise seda ei teadnud. Ühel päeval ütles meie mänedžer Toomas Olljum, et teise plaadi presentatsioon tuleb kinos Sõprus, kus on kolmsada kohta. Ma mõtlesin, et kolmsada kohta, oled sa ikka kindel. Ja nii oligi, kui päev jõudis kätte, siis oli saal puupüsti täis.

Sealt edasi läks hästi. Järgmine koht oli Nokia kontserdimaja, oma 1800 kohaga. See tundus sellel ajal ikka täielik ulme.

Aga Eesti Eestiks. Järgmine päev istud oma Renault Trafic mikrobussi ja sõidad kohta, kus ei tea sind keegi. Ei ole põhjust siin nina püsti ajada. Kilometraaži poolest oleme me bussiga sõites maakerale teinud kaks korda tiiru peale pluss sajad lendamised veel sinna otsa.

Kellest te inspiratsiooni saate?

See on küsimus, millele ei taheta vastata. See inspiratsiooni saamine on tegelikult summa summa kõigest sellest, mis sa oled elu jooksul sisse ahminud. Kui ma nimetan ühete bändi või artisti, siis mul on selline tunne, et ma teen teistele liiga, kellel on ka väga suur roll kogu selles kompotis, nii et ma pean nimetama veel nelikümmend ansamblit ja artisti. Aga eks seal ole The Beatles, Radiohead, Oasis, Sigur Rós, St. Vincent, Jimi Hendrix, Arvo Pärt, palju jazzi. Palju asju, mis on alateadvuses ja kohe välja ei tule. Muidugi ka palju vabaimprovisatsioonilist muusikat.

Kuidas juhtus, et Sa sattusid Kadrinasse trummiõpetajaks?

Aasta oli siis 2010. Selle aasta suve alguses helistas mulle Silver Ulvik, eelmine trummiõpetaja, ja ütles, et on vaja uut õpetajat. Ma ütlesin talle, et praegu ma ütlen sulle ei, aga kui see koht suve lõpul veel vaba on, siis helista mulle tagasi. Kui kedagi leitud ei ole, siis ma võtan selle pakkumise vastu. Mõtlesin alguses, et käin võibolla aastakese.

Ma olin Kadrinast ka enne kuulnud, teadsin kus see asub ja tundsin mõnda inimest siit kandist.

Ma mõtlesin romantiliselt omaette, et ongi tore esmaspäeviti välja puhata ja korra nädalas Tallinnast eemal olla, et sõidan üksinda autos, kuulan muusikat, milleks tavaliselt aega ei jää.

Ja eks ta oligi alguses väga romantiline. Nüüd õpetan siin juba viiendat aastat.

Miks Sa pärast mitmeid aastaid siin ikka õpetad?

Kuidagi omamoodi armsaks on Kadrina mulle saanud. Alguses olin keldris õpetamas, siis viidi pritsumajja ja sai vaadata, kuidas koolilapsed talvel ümber maja suusatavad. Siin on teistmoodi vaim kui linnas. Väikest kopikat makstakse ka.

Milline on Sinu kui professionaalse muusiku argipäev?

Peaaegu selline nagu tippsportlasel. Lihtne on muidugi mugavaks muutuda, aga olen viimastel aastatel seda ranget joont hoidnud, et hommikul ärkan üles, söön hommikust, siis lähen harjutama. Kaks, kolm, neli tundi harjutan, siis vahepeal on muud tegemised. Kui siis mingeid proove ei ole, harjutan veel. Õhtul püüan ma alati mitte niiöelda jõutrenni teha, aga mängida koos muusikaga või ise salvestada midagi. Harjutamine, proovid, salvestamised erinevate muusikutega ja esinemised.

Varem oli mul bände rohkem, nüüd on vähem. Alguses ikka mängid väga paljudega erinevate inimestega erinevaid stiile, sest sealt sõeluvad välja need, kes on sinu inimesed, kellega sulle meeldib mängida ja kellega arusaamad asjadest klapivad.

Intervjueeris: Kadrina Keskkooli meediaõppur Hans Johan Erikson

Sa oled siin: Avaleht Uudised Inimesed Intervjuu Kristjan Kallasega