Intervjuu Marina Kaljurannaga

Avaldame Kadrina vallalehe Kodukant võrguväljaandes ilmunud intervjuu. Kadrina Keskkooli meediagrupi õpilaste küsimustele vastas Eesti diplomaat Marina Kaljurand.

Marina Kaljurand: "Meie õpilased on maailmas ja Euroopas niivõrd head, see on fakt"

19. detsembril külastas Kadrina Keskkooli Eesti endine välisminister, suursaadik Marina Kaljurand. Ta tuli õpilastele rääkima oma tööst ja kogemustest. Kooli meediagrupi liikmed said Kaljuranda küsitleda pressikonverentsi raames. Küsimusi esitasid Liisa Vakulenko, Pille Riin Erikson ja Sten Liiva. Küsimusi aitasid koostada ka Caroline Karus ja Laura Tervonen. Konverentsi materjali vormistas tervikuks Anna Elisabeth Viise.

Marina Kaljurand

Liisa: Kas Teil oli kohe pärast keskkooli poliitiline siht silme ees?

Kohe kindlasti mitte. Kui mina käisin koolis, oli nõukogude aeg. Tollel ajal ei tulnud pähegi osalemine poliitikas. Diplomaatia peale samuti ei osanud mõelda, sest Eestis polnud kooli, kus diplomaatiat saaks õppida ja mis kõige tähtsam, polnud iseseisvat diplomaatiat. Keskkooli lõpus arvasin, et tahan saada kohtunikuks.

Keskkooli ajal töötasin suvevaheajal kohtutes sekretärina. Aga minust ei saanud kohtunikku. Vahele tuli aasta 1991, mil mind kutsuti välisministeeriumisse. Ühte pean ma ütlema, et ei tohi kunagi karta otsuseid vastu võtta. Kui mingisugune võimalus avaneb, siis muidugi tuleb seda kaaluda, aga kui on sisetunde järgi soov midagi teha, siis tuleb seda teha. Niiviisi läksin diplomaatiasse 1991. aasta alguses.

Pille Riin: Millal tuli Teil idee kandideerida presidendiks ja mis Teid selleks ajendas?

Ma ei ärganud ühel päeval üles teadmisega, et tahan saada EV presidendiks. See kõik läks kuidagi samm-sammult ja hakkas pihta sellest, kui nägin, et mul on rahva toetus. Toetus aina kasvas ja kui see oli jõudnud kuskile 24%, siis hakkas tunduma, et see on miski, mille üle ma pean tõsiselt mõtlema. Rääkisin väga väheste inimestega - oma perega, mõne üksiku sõbraga - ja mõtlesin selle enda jaoks selgeks. Tundsin, et mul on kandideerimiseks piisav ettevalmistus - olen tegelenud välispoliitikaga, mille tundmist pean presidendil suureks plussiks.

Lugesin oma eeliseks ka suhtlemist, sest olen loomult inimene, kes kuulab teisi ja arvestab teistega. Eesti rahva liitjaks olemisel oleks tulnud kasuks ka mu rahvus. Venelasena on mul lihtsam Eesti erinevaid kogukondi ühendada: ma räägin eestlastega eesti keeles ja venelastega vene keeles. Otsusele jõudsin 2015. kevadel ning hakkasin siis ka selle nimel tegutsema.

Sten: Miks Teie arvates paljud rahva poolt valitud poliitikud valituks osutudes rahvast kaugenevad?

Kui ma presidendikampaania ajal külastasin eri paiku üle Eesti, räägiti mulle tihti, et kui poliitikud lähevad ära Tallinna, siis nad ei tunne enam huvi kohalike inimeste vastu. Mulle öeldi, et siis nad ei räägi enam meiega, neid ei huvita meie arvamused. Mul on raske seda seisukohta hinnata poliitiku seisukohalt, sest ma ise pole klassikalises mõttes poliitik olnud. Samuti olen kohtunud poliitikutega, kelle kohta võin öelda, et nad hoolivad väga elust ja inimestest väljaspool Tallinna. Olen välisministri ja diplomaadina alati pidanud oluliseks suhtlemist inimestega üle Eesti, olen selgitanud välispoliitikat, rääkinud maailmas toimuvast Aga selge on ka see, et kui inimesed tunnetavad, et nende vastu ei tunta piisavalt huvi, siis peab sellele tähelepanu pöörama.

Mina kutsuks kõiki poliitikuid üles rahvaga suhtlema, ringi sõitma, rääkima, selgitama. Valitsuse liikmena nägin, kuidas otsused sündisid. Võin öelda, et ministrid, kes olid otsuste taga, olid pädevad ja tahtsid Eesti riigile ja rahvale head. Kui inimesed tunnetavad, et neid ei kaasata ega nende arvamustega ei arvestata, tekibki lõhe. Seda lõhet saab parandada kaasates Eesti rahvast ja andes neile võimaluse kaasa rääkida. Poliitikud peavad tulema rahvale lähemale.

Pille Riin: Kas Teil on kunagi olnud isiklikke kogemusi soolise palgalõhega?

Minul ei ole. Mitte ühelgi töökohal - ei majanduskoolis, kus olin paar aastat, ega ka välisministeeriumis. Võin julgelt väita, et välisministeerium on asutus, kus ei ole mitte kunagi olnud soolist palgalõhet. Tean, et 90-ndate alguses mõnes teises ministeeriumis oli palkades vahe sees sõltuvalt sellest, kas ametikohal oli mees või naine.

Mis puudutab soolist palgalõhet, siis ei ole ma endale lõplikult selgeks teinud, miks on just Eesti EL-is kõige suurema palgalõhega. Niipea, kui sain välisministeeriumi juhtkonda, olen alati pööranud suurt tähelepanu sellele, kõiki töötajaid käsitletaks võrdselt, ka saatkondadesse lähetamisel. Ei ole vahet, kas tegemist on mehe või naise, lastetu või lastega, abielus või vallalise inimesega. Kui tegemist on Eesti riigile parim diplomaadiga, siis tuleb ta saatkonda lähetada või edutada.

Liisa: Kas Te oskate öelda juhtimisvigu, mis on praeguse Eesti juhtimises?

Ühest juba rääkisime - poliitikud on kaugenenud rahvast.

Teiseks nimetaksin seda, et poliitikud peaksid rohkem kuulama rahva muresid, sest inimeste mured on riigi mured.

Ja kolmas asi on sildistamine. Väga lihtne on sildistada kedagi, kellega me ei ole nõus. Aga see ei ole õige.

Sten: Kas Te näete Venemaas sõjalist ohtu Eestile?

Kui Te küsite, kas Venemaa võiks meid sõjaliselt rünnata, siis ma arvan ei. Aga kas peaksime valmis olema provokatsioonideks? Näiteks kui Venemaa püüab provotseerida NATO-t. Selleks me peame olema valmis ja oleme valmis, nii välispoliitiliselt kui ka sisepoliitiliselt - sisejulgeolekuasutused, politsei, piirivalve. Oluline on provokatsioonidele kohe reageerida.

Pille Riin: Kuidas võidelda Venemaal massilise Eesti vastase propaganda vastu?

Mis puudutab propagandat, siis mina ei usu, et näiteks mõne telekanali või veebilehe sulgemine probleemi lahendamisele kaasa aitaks. Millegi sulgemine tekitab minu arvates ainult suurema uudishimu teada saada, mis informatsiooni keelatud kanalid levitavad.

Arvan, et propaganda vastu tuleb võidelda tõe ja faktidega. Tuleb anda ise informatsiooni, seletada, rääkida ja tõsta inimeste teadlikkust. Infosse tuleb suhtuda kriitiliselt ning pöörata tähelepanu autorile ja allikatele.

Kui ikka ajakirjanik on välja andnud kümme ebatõest artiklit, siis ei tasu arvata, et üheteistkümnendal korral midagi teistmoodi on. Mina usun sellesse, et propaganda vastu saab objektiivse informatsiooniga.

Vene meedia ei mõjuta mitte ainult Eestit, vaid ka teisi Balti riike, Euroopat ning tervet maailma. Ameeriklased on valmis tunnistama, et Vene meedia mõjutas nende presidendivalimisi ning räägitakse, et see valmistub mõjutama ka Saksamaa valimisi - see on globaalne.

Lõpetuseks ütlen, et demokraatlikul riigil ning demokraatlike vahenditega ongi väga raske võidelda mittedemokraatlike kanalite ja mittedemokraatlike vahenditega. Aga see ei tähenda, et see ei ole võimalik.

Sten: Mida arvate sellest, et oleme nii uhked PISA testi tulemuste üle, kuigi tegelikult on tendents selle poole, et noored saavad reaalses elus üha kehvemini omadega hakkama. Kas Teie meelest näitab PISA test meie noorte tegelikku taset?

Ma arvan, et PISA test näitab tegelikku olukorda. Ma arvan seda, et meie õpilased on maailmas ja Euroopas niivõrd head, see on fakt.

Nüüd teine küsimus, kuidas seda kõige paremini rakendada praktikas. Kas nende teadmiste põhjal saaksid meie noored olla veelgi ettevõtlikumad, edukamad, suudaksid veelgi rohkem korda saata. See on kindlasti küsimus, millele tasub mõelda. Ma ei tea sellele vastust täna.

Küsimus, mida näiteks Tapal küsiti, kui ma kohtusin Lääne-Virumaa Noortekogu liikmetega, oli, et kumb on tähtsam, kas see, et PISA testis on super tulemused või see, et õpilased lähevad hea meelega kooli. Ma pööraksin ka sellele tähelepanu. Peab olema tasakaal.

PISA tulemustes me alla langeda ei tohi, me peame olema kus me oleme, aga me peame tõusma kõrgemale õpilaste heaolu hinnangus, et Eesti oleks mõlemas osas maailmas esirinnas.

Liisa: Kellena ja kus näete ennast 5 aasta pärast?

Ma ei tea. Ma ei julge ennustada, millega tegelen aasta pärast, sest 24. oktoobril hakkas minu elus täiesti uus etapp. Praegu elan sellesse sisse ja naudin seda.

Sa oled siin: Avaleht Uudised Inimesed Intervjuu Marina Kaljurannaga