Täna on päev, mil korraks peatuda. Võtame aja, et vaadata tagasi teele, mille olete, armsad üheksandikud, läbinud – ning samal ajal pilgutame silma tulevikule, mis teid ees ootab.
Olete täna siin, lõpetamas üht väga olulist etappi oma elus. Üheksas klass – see ei ole lihtsalt järjekordne number koolitee astmestikus. See on piiripeatus, kust igaüks meist edasi liigub eri suundades. Mõni siit samast edasi, mõni mujale. Aga kõigile jääb see hetk ja need inimesed meelde. Sest see on koht, kus kasvasite, õppisite, eksisite, parandasite, proovisite ja leidsid iseennast iga päevaga aina rohkem.
Mõtlen sageli, et kool ei ole ainult teadmiste andmise koht. Kool on kasvamise paik. Koht, kus õpitakse olema inimene – olema sõber, olema aus, olema uudishimulik, olema julge ja samas hooliv. Teie, head lõpetajad, olete andnud meie koolile läbi nende aastate just oma näo, oma energia, oma küsimused, oma rõõmud ja oma mured. Teie käikude kaja jääb meie koolimajja veel pikaks ajaks kõlama.
Armsad noored, te olete kasvanud ajastul, kus maailm meie ümber muutub pidevalt. Meie põlvkonnad ei ole elanud nii lühikese ajaga läbi nii suuri tehnoloogilisi, keskkondlikke ja ühiskondlikke muutusi. See maailm vajab inimesi, kes ei pelga küsida, kes ei karda eksida, ja kes julgevad uuesti proovida. Inimesi, kellel on julgus olla head.
Tean, et teil on see julgus olemas.
Tänaseks on teil juba oma lugu loomisel. Ja nüüd on teil ees õigus ja ka vastutus kirjutada järgmised peatükid. Teha valikuid, mis on kooskõlas teie tõelise olemusega. Ärge püüdke sobituda ootustesse, mis ei ole päriselt teie omad. Püüdke leida see, mida te päriselt armastate, ja tehke seda südamega. Just südamega tehtud asjades on vägi – nagu on südamega loodud ka see kool, kus te täna viimast korda põhikooli lõpetajatena seisate.
Head vanemad, teie kohalolu täna siin tähendab rohkem, kui sõnadesse panna saab. Te olete seisnud nende noorte kõrval nende esimesest koolipäevast alates. Olete aidanud pakkida koolikotti, kuulanud muresid, jaganud rõõme, õpetanud vastutust ja toetanud, isegi kui vahel mõtlesite, et ei tea, kas see sõnum ikka kohale jõuab. Täna võite uhkusega vaadata oma lapsele otsa ja öelda: „Sa oledki siia jõudnud. Sa oledki suureks kasvamas!“ Aitäh teile selle toetuse, armastuse ja kannatlikkuse eest.
Kallid õpetajad ja koolitöötajad, teie panus sellesse hetke on samuti väärtuslik. Iga ainetund, iga vestlus, iga märkamine, iga kord, kui olete jäänud kauemaks, et aidata või lihtsalt kuulata… see kõik on olnud osa teekonnast. Te olete ehitanud sildu teadmiste ja isiksuse vahel ning olnud eeskujuks. Aitäh teile, et olete meie noortele olemas olnud – ja mitte ainult õpetades, vaid ka usaldades neid.
Hea 9. klass, enne kui lähete, tahan teile veel midagi südamele panna.
Ärge kunagi arvake, et ainult suured teod loevad. Sageli on just väikestel asjadel kõige rohkem kaalu. Üks soe sõna klassikaaslasele. Üks aitäh õpetajale. Üks valik, mille puhul otsustate teha õigesti, mitte lihtsalt kergemalt. Nendes hetkedes vormub teie iseloom.
Olge julged, et mitte lasta hirmul määrata oma piire. Olge uudishimulikud, et maailm saaks teile alati midagi uut pakkuda. Ja olge tänulikud, sest tänulikkus avab silmad kõigele heale, mis teil juba olemas on.
Ükskõik, kuhu te oma tee peal jõuate – te olete alati Kadrina kooli lapsed. Oleme teie üle uhked! Jääme teile siit alati kaasa elama, ust avama, kui tagasi tulla tahate ning õlga pakkuma, kui seda vaja peaks minema.
Tänane päev on rõõmupäev. Võtke see tunne kaasa ja las see annab tiivad.
Palju õnne teile, armsad üheksandikud. Kõrget lendu!
Tänutunde ja uhkusega
Evelin Teiva
koolijuht
