1. september on üks neist päevadest, mis tuleb igal aastal, aga ei ole kunagi päris samasugune.
Te kõik olete seda päeva juba varem kogenud. Teate, kuidas koolis asjad käivad, kus on klassiruumid, mis tunne on oodata tunnikella ja ilmselt sedagi, kui kiiresti võib üks suvevaheaeg läbi saada.
Aga ometi alustame täna kõik jälle natuke otsast peale.
Uus kooliaasta on nagu värske vihik. Kaaned on avatud, esimene lehekülg veel puhas ja me ei tea täpselt, mis sinna aasta jooksul kirja saab.
Kindlasti tuleb sinna häid hindeid ja õnnestumisi. Tuleb uusi teadmisi, sõpru, ettevõtmisi ja avastusi. Aga küllap satub nende lehekülgede vahele ka mõni ebaõnnestumine, pettumus või päev, mil kõik ei lähe päris nii, nagu lootsime.
Ja see kuulub asja juurde. Sest kool ei ole koht, kus peab juba kõike oskama. Kool on koht, kus õpitakse.
Õppimine on justkui pusle. Mõni tükk leiab kohe oma koha. Mõnda keerutad käes päris pikalt ega saa üldse aru, kuhu see sobima peaks. Vahel tundub, et tervikpilti ei tulegi.
Aga siis proovid veel kord. Küsid abi. Vaatad teise nurga alt. Ja ühel hetkel läheb tükk paika.
Sellepärast soovin teile algavaks kooliaastaks eelkõige julgust. Julgust küsida, kui te ei tea. Julgust öelda „ma ei oska veel“. Julgust eksida ja uuesti proovida. Julgust mõelda oma peaga. Julgust teha midagi, milles te ei ole veel kindlad, et olete head. Ja julgust unistada natuke suuremalt, kui esialgu mõistlik tundub.
Igaühel teist on erinev teekond. Mõni tunneb, et aega on veel küll. Mõni hakkab järjest rohkem mõtlema sellele, mis saab pärast põhikooli. Mõni on juba gümnaasiumis ja avastab, et koos suurema vabadusega tuleb ka suurem vastutus oma valikute eest.
Aga ükskõik, millises klassis te täna istute – kõiki vastuseid ei pea veel teadma.
Tegelikult oleks päris igav, kui peaks.
Kooliaastad ongi aeg, mil saab otsida, katsetada, ümber mõelda, avastada midagi uut enda kohta ja vahel ka aru saada, et see, milles arvasid end olevat kehv, ei olnudki päriselt sinu piir.
Head õpetajad, ka teid ootab uus aasta. Uued küsimused, uued olukorrad ja kindlasti ka mõned üllatused, mida ükski kalender ega tööplaan praegu veel ette ei näita.
Soovin teile jõudu, kannatlikkust ja rõõmu. Aga ka uudishimu – sest heas koolis ei õpi ainult õpilased.
Ja meile kõigile soovin sel aastal veel üht üsna lihtsat asja – oskust üksteist märgata.
Kool ei ole ainult maja, klassiruumid, tunniplaan ega õppekava.
Kool on inimesed. Meie olemegi kool. See tähendab, et igaüks meist saab mõjutada seda, milline siin olla on.
Kas me tervitame?
Kas me kuulame?
Kas märkame seda, kes seisab üksi?
Kas julgeme öelda head sõna?
Kas aitame püsti selle, kellel parasjagu kõige paremini ei lähe?
Ja kas oskame päriselt rõõmustada koos sellega, kellel läheb hästi?
Me ei tea täna veel, millised lood selle kooliaasta lehekülgedele kirjutatakse.
Aga me saame igaüks teha midagi selleks, et neis oleks rohkem uudishimu kui hirmu, rohkem koostööd kui vastandumist, rohkem märkamist kui ükskõiksust ning rohkem julgust proovida kui kartust eksida.
Head õpilased – olge uudishimulikud. Küsige. Proovige. Eksige. Proovige uuesti. Ja ärge kiirustage liiga kiiresti otsustama, milleks te olete või ei ole võimelised.
Head õpetajad – hoidke seda uudishimu ja aidake meie noortel leida oma tugevused.
Ja kõige olulisem mõte meile kõigile – hoiame üksteist.
Head uut kooliaastat!
Tänutundega
Evelin Teiva
koolijuht
