Kadri Suurmägi (õpilasena Haavajõe)
Kadrina Keskkooli 43. lend lõpetas kooli aastal, mil kool tähistas oma 100. sünnipäeva. Sel aastal täitub koolil 120. tähtpäev. Väike matemaatika näitab, et meie lõpetamisest on 20 aastat. On see tõesti võimalik?
Läksime kooli ajal, kui aabitsa sisekaant ehtis juba pilt sini-must-valge lipuga Pika Hermanni tornis. Veel mõned aastad tagasi oli sama kaanepildiga aabitsas hoopis teist värvi lipp olnud.
Meie ranitsas oli liikuv aabits. Isegi veel tindipliiatsid ja vihikud, mille vahel kuivatuspaberid.
Sel hetkel oleks tundunud ulmelisena, et 20 aastat pärast kooli lõpetamist ekraani vahendusel eri Eesti ja maailma otstest meenutada saame.
Kas mäletate, kuidas me päris algklassides peaaegu kogu tüdrukutekambaga kogemata Kadapikus suusarajalt eksisime? Valisime meile mõeldud raja asemel raudtee kõrvale sisse aetud suusaraja, mis viis Hulja poole. Õpetajad muudkui ootasid ja imestasid, kaua seda väikest ringi sõidetakse. Lõpuks otsiti meid lumesaaniga üles. Saime diplomi vapra rännaku eest. Hilisemates klassides sai suusaringe tehtud tuletõrjemäel. Palju neist ringidest sai ausalt, palju lõigates tehtud, kes seda täpselt mäletab.
Kas mäletate, kuidas 2000. aasta septembrikuus füüsikatund ära jäi, sest õpetaja Toomas Vaino oli kadunud? Mitte, et me oleks kurtnud, aga oodanud ära maagilise akadeemilise 15 minutit, mis koolilegendi kohaselt justkui annaks rohelise tule lahkuda, tahtsime ikkagi teada, kus õpetaja on. Leidsime ta ühest teisest kooliruumist telekat vaatamas. Harukordne ja erandlik juhus, aga põhjus oli ka erakordne. Just meie tunni ajal oli võimalik vaadata, kuidas Erki Nool kuldmedalit püüab. Medali ta ka sai.
Kas mäletate, mis meil nende roheliste niitudega tegelikult oli? Legendaarse muusikaõpetaja Rein Inno tundide sekka sattusid neid rosinaid, kus sai valida, mis laulu hindele esitad, ja poisid esitasid alati laulu “Rohelised niidud”. “Tüdrukutel oli vist laiem repertuaar, aga me aastaid laulsime ainult, kuidas niidud kord rohelust täis olid,” meenutab klassivend. Ei tea, kas oli Heldur Karmo sellele viisile nii head sõnad kirjutanud või oli asi pigem selles, et teles jooksev Kreisiraadio oli selle loo populaarseks teinud?
Ka kooliväliselt sai nalja. Mäletate, kord käisime kogu klassiga lasteaias ühele rühmale pühade ajal jõuluvana ja päkapikke mängimas. Meil oli jõuluvana, pikakasvulised päkapikud ja teised kostümeeritud tegelased. Lasteaia saali jõudis meid hulga rohkem kui rühmas lapsi. Küll võis see kummaline ja tore pilt olla.
Ja kas mäletate, kuidas meie noor klassijuhata meid õpetas, kuidas teist õpetajat närvi ajada? Retsept oli lihtne: kõik õpilased pidid jälgima üht kindlat kokkulepitud punkti, kui õpetaja klassi tuleb. Naerma ei tohi hakata ja õpetajast välja ka ei tohi teha. Me valisime ohvriks ajalooõpetaja Harry Laivi. Tund algas, õpetaja Laiv tuli klassi, kõik jälgisid õpetaja laua kohal olevat laelampi. Laiv alustas tunniga, rääkis, aga kõik endiselt põrnitsesid lampi. Vaatas ka tema ja ütles: “Ahjaa, lambipirn oli hommikul läbi läinud.” See meid ei murdnud ja keegi endiselt ei reageerinud. Lõpuks oli õpetaja Laiv näost punane ja ärevuses, et mis neil lastel siis nüüd viga on?
Ah et kes see noor õpetaja oli? Jäägu see saladuseks ja ülejäänud lood päris kohtumistel meenutamise jaoks.
