Udo Mumm
Direktor Pani suust öeldud “Tere, kallis koolipere!” kõlas viimati meie lennule 16 aastat tagasi. 16 aastat on täitsa pikk aeg, selle ajaga on need lapsed, kes meie viimasele koolikellale tulid meie käekõrval, jõudnud juba ise terve koolitee ära käia. Selle ajaga oleme ise ka jõudnud palju teha – õppinud, reisinud, tööd teinud, puhanud, võitnud, kaotanud, naernud, nutnud, arenenud. Paljud on ka juba pere loonud ning mõned järeltulijad on juba kooligi saadetud. Nüüd on nende kord tunda nii, nagu meie tundsime kunagi.
Alles see ju oli, kui ise värskete kooliõpilastena terve klassiga vahetundides kõndisime ringe või tundsime suurt uhkust selle üle, et lõpuks saime õpetajalt nõusoleku, et nüüd võime hariliku pliiatsiga kirjutamise asemel “suure” õpilase kombel hoopis tindipliiatsiga kirjutama hakata.
Alles oli ka see ootusärevus ja hirm, kui algklassidest lõpuks liikusime edasi viiendasse klassi ja ühes sellega kolisime “suurte” poolele. Nüüd pidime hakkama üksinda kõndima mööda koridorides seisvatest suurtest poistest, et oma järgmisesse tundi jõuda. Tol hetkel, kui üksi nendest suurtest poistest mööda kõndisime, võis väga hirmus olla. Aga see hirm sai ületatud, sest olid sunnitud oma hirmule vastu astuma, muidu oleksid jäänud tundi hiljaks. Ja see kogemus, kus oma hirmule vastu astumine ei olnud lõplik, vaid hoopis edukas, käib terve elu kaasas ja saame sellele kogemusele toetuda enne iga järgnevat uut väljakutset. Kõik suuresti tänu sellele, et Kadrina Keskkool ei kasvatanud meist “suhkruvati lapsi”. Meile võimaldati keskkond, kus ei hoitud meie kätt, vaid saime iseseisvalt otsuseid teha ja läbi selle areneda.
Kooliajast on jäänud kõige rohkem meelde erinevad klassidevahelised spordivõistlused ja kultuuriprogramm oma playboxide, diskode ja muude sarnastega. Ma usun, et meie lend oli samasugune nagu ka paljud teised, kus oli väike lennusisene rivaalitsemine ja erinevatel koolisisestel võistlustel üldvõit võibolla ei olnud otseselt kunagi eesmärgiks. Auasi oli ikkagi vähemalt paralleelklassile ära teha.
Kui mälestusi välja tuua, siis teistest eredamalt on meeles see, kui neljandas klassis tegime käsitöötunnis talvemütsile tutti. See lõnga kerimine ümber šablooni oli nii pikaajaline ja tüütu tegevus, et tunni lõpuks olime kõik kolinud oma laua juurest hoopis klassi tagaossa ja siis istusime seal terve klassiga ning “rullitasime” seda lõnga. Võib ainult oletada, et miks just see kõigist paljudest mälestustest kuidagi sügavamalt meeles on, aga ise arvan, et oli just see koos tegutsemise tunne, mida tol hetkel tunda saime.
Usun, et terve lend jagab minuga sama arvamust, et meil on Kadrina Keskkoolist head mälestused. Kõik need paljud tunnivälised kultuurilised tegevused, mis meile organiseeriti ja võimaldati, väga adekvaatsed sportimisvõimalused ja ka tolleaegne koolikollektiiv, eriti just need karmimad ja distsipliini nõudvamad õpetajad, andsid suure panuse sellesse, kuhu meie lend praegu oma eludega jõudnud on. Tol hetkel ei osanud seda hinnata, aga praegu tagasi vaadates ja ka ise juba erinevaid koole võrreldes, et oma järeltulijatele sobiv kool leida, siis tahes tahtmata kinnistub arusaam, et meie lend oli ikka väga õnnega koos, et just Kadrina Keskkooli õppima sattusime. See viimane lause sai kinnitust, kui lennuga koos seda teksti üle vaatasime ning kõigil hakkas filmirull jooksma ja tulid meelde paljud mälestused, mis tõid naeratuse näole. Kadrina Keskkooli 46. lend tänab ja soovib kõigile tulevastele vilistlastele julgust ja pealehakkamist, et ka teie teeksite oma koolitee nauditavaks ja meeldejäävaks.
