Eesti Vabariigi sünnipäev on aeg peatuda, mõelda ja väärtustada seda, mis on meie riigi ja rahva jaoks oluline. Tänavusel pidulikul aktusel kõlasid 9. klassi õpilaste kõned, milles peegeldusid austus Eesti ajaloo vastu, hooliv pilk tänasesse päeva ning vastutustundlik mõtlemine tuleviku üle.
Jagame neid kõnesid uhkusega, sest noorte läbimõeldud sõnad kannavad endas meie riigi kestmise ja arengu lootust.
Austatud direktor, õpetajad ja kaasõpilased!
Täna oleme siin, et tähistada oma kodumaa 108. sünnipäeva. Täna on päev, mil tähistame oma keelt ja kultuuri, oma maad ja rahvast, oma õiguseid ja sõnavabadust- kõike seda, mis on pealt näha nii tavaline ja iseenesest mõistetav, kuid tegelikult nii eriline ja haru-harv, eriti väikese riigi puhul, nagu seda on Eesti.
Kiirel ajal, nagu me elame, on meie pilk tihti suunatud vaid edasi, sellele, mis on tulemas, sellele mida me oleme alles kujundamas. Kõik meie otsused ja valikud on tehtud parema homse, parema tuleviku nimel. Aga täna tahaksin ma teie pilgud suunata hoopis tagasi, nendele valikutele ja otsustele, mis on kujundanud meie riigi ja rahva.
108 aastat tagasi, kolme päeva pärast, luges Hugo Kuusner Pärnu Endla teatri rõdult esmakordselt ette Eesti iseseisvuse manifesti. Esimest korda ajaloos, saime öelda, et meie riik on iseseisev ja vaba, et meie riik on päriselt meie oma. Kuid mitte kauaks. 11 päeva pärast lõid meie noored jalad alt kõigepealt sakslased ning hiljem punaarmee. Hoolimata suurtest kaotustest polnud tahe, lootus ja vankumatu usk oma riiki, mitte kuskile kadunud. Tänu neile, kes võitlesid meie riigi eest, sest nad uskusid, et on olemas tulevik, kus Eesti on jäävalt vaba, tulevik, kus me saame vabalt rääkida eesti keelt, tulevik, kus kõigi otsused on nende endi teha, on meil täna vaba riik. Kõik millesse nad uskusid on täna reaalsus. Mõelgem selle peale, austagem ning hoidkem seda, sest ma usun, et nii nagu mina, nii ka teie, ei kujutaks ette elu, kui asjad oleksid läinud teisiti.
Kuigi ajad on muutunud, pole tänasel päeval kuhugi kadunud oht, et keegi tuleb ja jõuga meie riigi enda omaks teeb, seetõttu peab igaüks meist andma oma panuse eesti riigi püsimisse. Käige koolis ja õppige hoolsalt, sest haridus tõesti on valgus teel tulevikku ja tulevik pole kunagi päris kindel. Mida suurem on teie teadmistepagas, seda teadlikumad on teie valikud ja seda väiksem on tõnäolsus, et te neid valikuid hiljem kahetsete.
Panen teile südamele, et te austaks ja hoiaks meie riiki, meie maad ja rahvast ning keelt ja kultuuri- et te hoiaks üksteist. Ja seda mitte ainult kord aastas vabariigi aastapäeval, vaid iga päev.
Soovin teile jätkuvat tuult tiibadesse ja kaunist sünnipäevanädala jätku!
Elagu Eesti!
Gertrud Kaubi, 9.a klassi õpilane
