Täna tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Päeva, mil mõtleme vabadusele, vastutusele ja sellele, mida tähendab olla eestlane.
Tänasel kodumaa sünnipäeval jagame teiega 9.a klassi õpilase Anette-Meribel Teiva mõtteid.
Head Kadrina Keskkooli kaasõpilased, austatud direktor, õpetajad ja külalised!
108 aastat tagasi loeti Endla teatri rõdult esmakordselt ette järgmised read: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida“.
Kõigest 2 päeva hiljem lõid sel noorel riigil jalad armutult alt Saksa okupatsiooniväed ja hiljem Nõukogude Liit. Kuid unistus näha taas Eesti riiki iseseisvana, seekord püsivalt, oli eesti rahva südameisse selle üürikese aja jooksul sügavale juurdunud. Nendest juurest kasvas edasi Eesti riigi jäme kartmatu tüvi ja ühine rahva võra, mis ei kartnud võidukalt vastu hakata võõrale väele ja võimule.
Tänapäeval on selle puu suveräänsed juured endiselt sügaval Eestimaa mullas. Paraku tuleb tõdeda, et oht nende juurte väega välja tõmbamisele pole kuhugi kadunud, eelkõige meie geopoliitilise asukoha tõttu.
Kuid me pole selles üksi – tugeva välispoliitika tulemusena on meie selja taga väärtuspõhised ja usaldusväärsed liitlased nagu NATO ja EL, kes seisavad tugevalt ühise kaitse ja koostöö eest.
Nagu teisedki riigid, keerleb ka Eesti segases maailma poliitkeerises, kuid sellest hoolimata pole Eesti kunagi vaikinud, kui asi on puudutanud parimat tulemit Eesti riigile ning hoidnud Eesti demokraatliku lippu kõrgel.
Hoidkem ja väärtustagem Eesti puukese vastupidavust, sest mitte keegi meist ei oskaks isegi ette kujutada elu, kui asjad oleksid läinud teist teed pidi.
Olles ühiskondlikult aktiivne, teadlik ja väärtuspõhine kodanik, saab iga üks anda panuse Eesti puukese tugevdamisele.
Tänan teid, ja loodan, et nüüdsest ei võta me keegi praegust Eestit iseenesest mõistetavana.
Elagu Eesti Vabariik!
