Just selle tõe teadasaamiseks tuli viiel Kadrina Keskkooli õpilasel ja kolmel õpetajal sõita oktoobri alguses Assoori saartele.
Sealsest üheksast saarest, mis asuvad keset Atlandi ookeani, 1500 km kaugusel Lissabonist, sai meie koduks imelise looduse ja kultuuriga São Miguel. See oli viies ja ühtlasi viimane Erasmus+ projekti “Internet Under My Skin” (“Internet mu naha all”) kohtumine, kus lisaks Eesti ja Portugali noortele osalesid ka Sloveenia, Tšehhi ja Hispaania rõõmsameelsed noored. Nagu ka eelnevatel kohtumisel, oli sellelgi põhiliseks teemaks internet, täpsemalt – kas elu väljaspool internetti on võimalik.
Alustuseks tutvusid noored teiste esindatud riikide kultuuri ja kommetega ning said proovida kõigi osalejariikide omapäraseid toite. Mängiti ka mänge, et üksteist paremini tundma õppida.
Kohalikus koolimajas räägiti meile veebipõhisest ja -välisest suhtlemisest. Toodi välja, kuidas interneti kasutamisel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed ning kuidas netikett mõjutab inimeste igapäevast suhtlemist. Toimus grupitöö, kus arutati interneti kasutamist erinevates valdkondades.
Vahepeal oli võimalus kohtuda Ribeira Grande linnapeaga, kes tervitas kõiki avasüli, naeratus näol. Külastasime kõik koos ka kohalikku vesiveskit.
Tutvusime lähemalt umbes Hiiumaa suuruse São Migueli saarega. Kõik Assoori saared on vulkaanilise päritoluga ja nii saime meiegi nautida sealset vulkaaniliselt tekkinud loodust ja nende imelisi kraatritesse tekkinud järvi.
São Migueli vulkanoloogia ja geotermaalenergia vaatluskeskust külastades kuulsime, kuidas sealne vulkaaniline aktiivsus on saared tekitanud. Käisime ka haruldases vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud kihilises laavakoopas.
Kuna Assoorid asuvad keset ookeani, oli seal väga hea võimalus sõita laevaga merele delfiine ja vaalu vaatama. Kõige meeldejäävamaks jäi kašelott, kelle pinnaletulekut pidime küll 45 minutit ootama, aga vaatepilt tasus end igati ära, paljudel õnnestus jäädvustada klassikaline sabauime pilt.
Pärast 4-tunnist laevasõitu sõime lõunaks meie ühepajatoitu meenutavat kohalikku rooga nimega cozido. See valmib kuue tunniga maa all sealse geotermilise kuumuse abil. Päevale pani punkti mõnus suplus kuumaveeallikas, kus veetemperatuur tõusis 39 °C-ni.
Reisi viimane päev oli jälle koolipäev. Seda alustasid iga riigi õpilased, kes olid oma kodumaal olles teinud läbi katse olla nädal aega ilma internetita. Tegevuse eesmärgiks oli näha, kuidas peaksid noored vastu ilma internetita ja millised oleksid tõrked, mis segaksid tulemuslikku tegevust. Üldjuhul saadi selle ülesandega hakkama, aga kõige raskemaks osutus enamikule koolitööde ja üritustega kursis olemine.
Lõpuõhtul kuulasime vaimustusega kohalikke rahvamuusikuid ja elasime kaasa nende tantsudele.
Minu jaoks tegid selle projekti eriliseks inimesed, kellega tutvusin. On veider mõelda, et kahest erinevast riigist inimestel, erineva kasvatusega, võib olla midagi nii palju ühist. Kõige erilisem oligi vaba aeg, mil mängisime koos lauamänge või käisime jalutamas. Oli meeldiv õppida uusi keeli ja maitsta uusi toite. Samuti tegid selle projekti huvitavaks internetiteemalised loengud. Ja lõpuks – sain kinnitust, et noored suudavad vajaduse korral elada ka ilma internetita.
Anette Traus, 11. klass
