Üle kolme aasta on Kadrina Keskkooli õpilastel ja õpetajatel jälle hea võimalus rahvusvaheliseks koostööks. Alustasime Erasmus+ projektiga, millel nimeks “Keel ja pärand – Euroopa alusväärtused”.
Selle käigus saavad nelja riigi koolielu ja kultuurpärandiga tutvuda nii Kadrina keeleõpetajad kui humanitaar-sotsiaalsuuna õpilased, kellele see projekt esmajoones mõeldud on.
Esimene reis viis kolm õpilast – Marielle Nõmme, Karoliina Kaldmaa ja Grete Lisett Alaku ning õpetajad Liina Uusküla ning Merike Siku Soome, meie oma sõprusvalda Janakkalasse. Neli päeva uudistasime koolielu Janakkala Lukios ja tutvusime Hämeenlinna ümbrusega.
Mida me Hämeenlinna kohta teada saime
Hämeenlinna oli 19. sajandini üks Soome tähtsamaid linnu, mille tunnistuseks ka 700-aastane imposantne punasest tellisest Häme linnus. Grete Lisett:” Kindlust ei saa võrreldagi Eesti omadega, see oli väga uhke ning müstiline.” Häme kindlus oli omal ajal Rootsi riigi kaugeim kants – teisel pool järve laius juba Novgorodi vürstiriik.
Hämeenlinna on Soome kuulsaima helilooja Jean Sibeliuse sünnilinn ja külastasime ka tema sünnikodu. Grete-Lisett:” Oli väga lahe näha Sibeliuse sünnikohta ning lugeda tema eluloo kohta.”
Häme linna lähedusse jääb Iittala klaasitehas, mille tooted ka Eestis teada-tuntud. Karoliina:” Käisime paljudes põnevates kohtades, minu arust kõige huvitavam oli Iittala klaasitehas, kus nägime, kuidas tehti nende ikoonilist Iitalla klaasi.” Oli lummav jälgida tehase rõdult klaasipuhumise protsessi alates hõõguvpunasest kuumast klaasipallist kuni õrnade vaaside valmimiseni.
Rong see sõitis…
Meie igahommikune koolitee algas Hämeenlinna ajaloolisest raudteejaamast. Huvitav on fakt, et Hämeenlinna ja Helsingit ühendav raudteelõik oli Soome esimene. See on tore paralleel Kadrinaga, sest oli ju ka Kadrina jaoks Tallinn-Peterburi raudee valmimine oluline sündmus.
Raudee ja rongiliiklus andis meile endast märku aga juba esimesel, saabumispäeval, mil end Helsingis rongile asutasime. “Esimesel päeval, kui alles jõudsime Soome, tuli välja, et rongid streigivad ja pidime minema Hämeenlinna hoopis bussiga, mis oli omamoodi kogemus,” meenutab Karoliina.
Mis jäi silma koolis
Nelja koolipäeva jooksul saime tutvuda koolimaja, tundide ja muidugi ka õpilastega. Koolimajas on koos nii yläaste (7.-9. klass) kui lukio (keskkool). Marielle: “Koolis on gümnaasiumiõpilastele oma väike ala, kus oli palju vaiksem ja rahulikum kui ülejäänud koolimajas. Arvan, et selline ala oleks ka meie koolis vajalik.”
Tundsime huvi, kuidas ja mil määral kasutavad soome õppurid digivahendeid.
Klassides tõmbasid kohe tähelepanu laest rippuvad tohutud juhtmekimbud. Selgus, et see on oluline element kooli sisevõrgu toimimiseks. Liina: “Jäi silma kooli enda sisevõrk Abiti arvestuslike tööde ja eksamite tegemiseks, et lihtsustada õpetajate elu ja vältida sekeldusi spikerdamise või AI kasutamisega. Kooli poolt on kolmeks aastaks gümnaasiumiõpilaste käsutuses sülearvutid, kuigi lapsed on välja öelnud, et nad siiski eelistavad õppides kasutada
õpikuid ja vihikuid. Seda oli hea meel kuulda, et ka noored ise tunnetavad, kui palju parem on lõputute hiireklikkide asemel hoida päriselt käes pastakat, vihikut ja raamatut.“ Õpetajatega vestlustest jäigi mulje, et pigem kasutavad nad digitaalseid materjale vähem kui meie siin Eestis.
Käärijä ja torille!
Loomulikult oli meie projekti üheks osaks koostöö. Meie tutvustasime Eestit, Kadrinat ja oma kooli ning nemad omakorda Soomet ja Hämeenlinna piirkonda. Võrdlesime koolielu ja uurisime, mida soome õpilased peavad oma maa olulisemateks märkideks. Saime teada, kui tähtis on soomlastele jäähoki ja omade võidu järel kõlab kutse „torille!“. Kui tavapäraselt hoiavad soomlased pigem omaette, siis jäähokivõit toob ka suurimad introverdid keskväljakule pidutsema. Kuulsime, et Käärijät kutsutakse Soomes hoopis Kärtsäri ja et kõik soomlased armastavad endist presidenti Sauli Niinistöt. Kui meie tüdrukud tegid miniintervjuusid soome õpilastega, tuli välja nii mõndagi ootamatut. Grete-Lisett: “Koolis oli veel üllatav see, et kui küsisime õpilastelt mis nad Kalle Rovanperäst arvavad, ei teadnud enamus, kes see on”. Kas see kinnitab vanasõna, et ükski prohvet pole kuulus omal maal?
Oleme kõik reisi järel kogemuste võrra rikkamad ning kõik osalejad kinnitasid, et õppisid oma lähinaabrite kohta nii mõndagi. Karoliina: “Üleüldiselt soovitan inimestel Erasmus+ projekte, sest need on silmaringi avardavad ja lahedad kogemused”. Olen igati temaga nõus!
Marielle Nõmme, Karoliina Kaldmaa, Grete Lisett Alaku ja Liina Uusküla mõtted pani kirja projekti koordinaator Merike Sikk
